Mustrid vees.

Melody istus vaikselt purskkaevu serval ning vaatas oma tavalise õela muigega vee poole. "Nonii, hakkame harjutama!" pobises ta omaette ning sirutas käed vee poole. Veest tõusid mõned väikesed juoad ning moodustasid varsti väravate kujud. Paarist järgmisest joast tekkisid juba väravate kõrvale roosipõõsad. "Nagu joonistuspaber," pobises ta ning lasi oma kunstiteosel taas vette langeda.

Jenny kõndis mööda muru ning nägi mel-i purskaevu juures seismas.Mis teed? küsis Jenz ja pööras seljaga purskaevu poole.Ta tõstis oma seljataga osa purskaevu veest käteliigutustega kõrgele ja viskas vee Melodyle näkku.Jenz naeris ja jooksis kase taha.

OT : Kuule, kasutaja jutumärke ka ;D Ja ma ei soovita Melodyga mässata, ta on "veidi" ebastabiilne.

"Aish!" karjus vihane deemon ning tõusis purskaevu servalt püsti. "Ära jama minuga!" kisas ta täiest kõrist ning valu tähele panemata olid varsti ta seljal juba mustad nahkhiire tiivad. Ta lendas kiirelt kaseni ning varsti ümbritses kaske ning ka selle juures olevat Jennyt tulemüür. "Sina, ei jama minuga, eks? Ma ei hakka sind tapma või midagi aga ma ei vastuta selle eest mis tuli edasi teeb," sõnas ta ning irvitas õelalt. Oodates kuidas tüdruk sellele reageerib toetus ta vastu lähedal olevat puud.

Jenny hüüdis õelalt : Arvad et see tulemüür on minule suureks takistuseks vä??

Jenz muutis ennast nähtamatuks ja murdis pimestava valgusega läbi tulemüüri ja lendas kaugele ära.

"Heh, hakkas kartma vist," pobises Mel ja naerdes tõstis ta käed ette. Tegemaks kindlaks, et kask varsti põlema ei sütti vaigistas ta tule ning igaks juhuks kastis selle ka veidi märjaks. Oma nahkhiire tiibadega graatsiliselt maast tõusnud jälgis ta veel õhust veidi ümbrust, juhuks kui ta oli suures vihahoos midagi ka kaugemal põlema pannud nagu kunagi juhtus. Siiski oli kõik vaikne ning ta lendas uuesti purskaevuni kus jätkas veetaltsutamise harjutamist.

jajajaaa oi kuidas ma ikka kartsin hüüdis tugev hääl 400 kilomeetri kauguselt

OT : 400 kilomeeti, veits kaugelt ei ole? mdea, ma ei usu et isegi nümfid sellega hakkama saaksid ;D

"Jäta mind rahule!" karjus deemon vihaselt ning pööras näo hääle suunas. Seljaga ründaja poole olek ei ole just parim kaitse. Ta kogus hetkeks enda ümber pimedust ja lõi enda ümber kaitsekihi, kui nümf peaks teda kuidagi ründama.

Jenz muutis ennast võlusõnadega tagasi inimeseks ja kõndis "kuhugile kohvikusse"